Ergo Naab: Katk kannatuste triaadis
Katku on käsitletud Jumala karistusena läbi aegade ja küllap annavad selleks põhjust ka usundite pühatekstid, ka Piibel. Käesolevas artiklis arutleb meie Uue Testamendi teadur Ergo Naab selle üle, kui ühene on selline arusaam Jumala karistusest ning kui, siis missugused on selle variatsioonid Piibli erinevates traditsioonides?
Katk Vanas Testamendis
Pelk pilguheit sõna „katk“ (heebrea deber) esinemissagedusele Vanas Testamendis ütleb, et sõna esineb proportsionaalselt ülekaalukalt Jeremija raamatus, sellele järgneb Hesekieli raamat. Nendes teostes esineb sõna „katk“ samas kontekstis mõõga ja näljaga, Jeremijas ligi 17 korda ja Hesekielis veidi alla kümne korra, vahel pisut erinevas kombinatsioonis. Hesekielis nimetatakse aga koguni nelja Jumala „kurja nuhtlust“: mõõk, nälg, kurjad metsloomad ja katk (Hs 14:21).
Mõõga, nälja ja katku triaad on nii Jeremijas kui Hesekielis tüüpiliselt osa prohvetikõnedest, mis näevad ette Jumala kohut. Prohvetiütted neis on esitatud vormis, mis meenutab deuteronomistide manitsev-õpetlikku stiili. Mõlemad teosed keskenduvad oma ajaloo jutustamisega vahetult Babüloonia eksiili ajale 6. sajandil eKr. Nende lehekülgedel lasub Jeruusalemma hävitamise vari ja selle eksiilijärgse taastamise lootus.
Deuteronomistidest teoloogide-kirjatundjate koolkond püüdis eksiilijärgsel ajal Jumala tahet lepinguteoloogiliselt reeglistada. Samas tegeleti ka prohvetite kuulutuste põhjal seaduse koostamise ning dekaloogi viimistlemisega. Idealiseeriti Exodust ehk Egiptuse orjapõlvest pääsemist, kuid ka Kohtumõistjate, Saamueli ja Kuningate raamatuid, ehk Taaveti dünastia järgitud Jahve religiooni. Eesmärk oli tõestada, et monarhia oli möödapääsmatult Jumala tahe, ehkki kirjeldati ka kriitiliselt monarhia eksiteid – kõik selleks, et tegeleda teoloogilis-poliitiliste kriteeriumitega.
Deuteronomistlikud toimetajad püüdsid olemasolevate allikate põhjal kirjutada Iisraeli ja Juuda kuningriikide ajalooraamatut. Neile omane stiil seisneb valemlikus sõnastuses, mis reedab soovi õpetada ja manitseda. Iseloomulik on, et vastandatakse Jahvele kuuletumise tasu ja sõnakuulmatuse kahju. See väljendub prohvetikõnedes, kuid eriliselt ilmekalt just Deuteronomiumis (5. Moosese raamatus) eneses. Raamatu 28. peatükis on näiteks esitatud koloriitselt sõnakuulmise ja sõnakuulmatuse tulemused, kusjuures seadusekuulekust soovitakse tagada tingimuslikult, ähvardades needusega. Ähvardus on mahult viis korda pikem kui samas peatükis esitatud sõnakuulelikkuse õnnistus. Siia konteksti seotakse ka katk: „Kui sa ei kuula Issanda, oma Jumala häält, siis /…/ Issand nakatab su külge katkutõve /…/, lööb sind Egiptuse paisetega, katkumuhkudega“ (salmid 21, 27). Juba siit nähtub ühtlasi ka deuteronomistlik püüe põlistada Exoduse ajaloojutustust ja lepingut.
Kas see on juhus või mitte, aga esimene katkuga seotud lausung Piiblis esineb just Exoduses, tekstis, kus Mooses ja Aaron paluvad vaaraod, et too lubaks neil minna kõrbesse ohverdama. Põhjenduseks tuuakse sõnakuulmatusest tulenev kahju, „et tema meid ei tabaks katku või mõõgaga!“ (Ex 5:3). Katk ja mõõk on kummalisel kombel ühes ja samas lausungis koos. Õigustatud on küsimus, kas „mõõk“ pole siin mitte deuteronomistliku redaktsiooni jälg, kuigi on võimalik, et inimestelt tuleneva ohu asemel hoiatatakse siin Jahve mõõgaga.
Üks oluline katkutekst esineb ka Leviticuses (3. Moosese raamatus) ja siin tundub, et vihjatakse vähemalt osaliselt Jahve mõõgale: „Ma saadan teie kallale tasumismõõga, mis tasub kätte lepingu rikkumise eest. /…/ läkitan mina teie keskele katku ja teid antakse vaenlase kätte“ (Lv 26:25). Samuti esineb sõna katk üks kord ka Numeris (4. Moosese raamatus), kuid ilma mõõgata: „Ma löön teda katkuga…!“ (Nm 14:12). Ähvardus on suunatud uskmatu ja jumalapõlgliku heebrea rahva vastu.
Saamueli ja Kuningate raamatutes esineb kuldne triaad „mõõk, nälg ja katk“ Taaveti rahvaloenduse kontekstis: kuningas valib nälja ja vaenlase mõõga asemel karistusena Issanda mõõga ehk katku (2Sm 24:15; par 1Aj 21:12j). Katku kohtab ka kuningas Saalomoni templipühitsemise palves (1Kn 8:37; par 2Aj 6:28). Nagu arvavad tänapäeva piibliteadlased, on deuteronomistlik teoloogia mõjutanud Kuningate raamatuid otseselt ja Ajaraamatuid kaudselt.
Katku nimetavatest psalmidest tuleb mainida kahte: katku needuse kuulutust Ps 78:50 ja katkust pääsemise õnnistust Ps 91:3, 6. Habakuki prohvetipalves öeldakse Jahve kohta: „Tema ees käib katk ja tema kannul tuleb taud“ (Ha 3:5). Apokrüüfidest esineb väljend kreekakeelses Baaruki raamatus ja arvatagi et tüüpiliselt jeremijalikus ja eksiiliga seotud võtmes: „nälg, mõõk ja katk“ (Brk 2:25).
Katkuga seotud mõistelooline käsitlus Vanas Testamendis on ülekaalukalt seotud deuteronomistliku kihistusega, kus see osana klassikalisest kannatuste triaadist sobitub Jahve kohtumõistmise ideoloogiasse.
Katk Uues Testamendis
Uues Testamendis mainitakse katku (kreeka loimos) ainult ühel korral, kui mitte arvestada mõiste ideologiseeritud kasutamist ülekantud tähenduses Pauluse kohta, kes „on nagu katk ja õhutab mässu kõigi juutide seas“ (Ap 24:5). Vanatestamentliku ja apokalüptilise kohtukuulutuse vormis esineb see Luuka evangeeliumi Jeesuse apokalüptilise kõne versioonis: „Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku“ (Lk 21:11).
Kuigi katku mõiste puudub otseselt kohtukuulutustest tulvil Ilmutusraamatus, esineb pitserite avamise jutustuses (Ilm 6) asjakohane episood neljast ratsanikust – kolm nendest on huvipakkuvad ja viimane lausa märkimisväärne. Tulipunase hobusega ratsutajale antakse mõõk, selleks „et inimesed üksteist tapaksid“. Musta hobuse seljas istujale antakse kaalud, millega sobitub mõte näljahädast. Kuid viimase, tuhkur hobuse seljas istuja nimi on Surm, kellel on meelevald „tappa mõõga ja nälja ja surmaga ning ilmamaa loomade läbi“ (Ilm 6:3–8). Seega viidatakse tekstis mõõgale, näljale ja surmale, mis sarnaneb väga vanatestamentlikule „mõõga, nälja ja katku“ kohtukuulutusele. Viimane ratsanik meenutab otseselt Hesekieli nelja kurja nuhtlust, mille hulgas olid peale mõõga ja nälja veel kurjad metsloomad ja katk (Hs 14:21).
Ilmutusraamatus (Ilm 6:8) kasutatakse mõistet „surm“ mitmekordselt: Surmal ja Surmavallal on meelevald tappa nelja vahendiga: mõõga ja nälja ja surma ja ilmamaa loomadega. Millest selline tautoloogia? Juba R. H. Charles arvas, et tekstis on viga, ning esitas oma versiooni ratsanikust nimega „Katk“. Esiteks tuleks tähelepanu pöörata tõigale, et kreekakeelses algtekstis asendab sõna „Surmavald“ mõiste hadēs, kuid siinjuures on kasulik teada, et Vana Testamendi kreeka tõlkes Septuagintas kasutatakse sõnu thanatos ’surm’ ja hadēs ’surmavald’ surnute asupaigana suhteliselt sünonüümselt.
Teiseks viitab pigem haigusele või katkule eestikeelses tekstis kolmandat korda esinev väikse algustähega „surm“, sest juba Septuagintas tõlgitakse heebrea sõna katku kohta deber sageli kui thanatos ’surm’. Neist deber’i taandamistest thanatose’ks kuuluvad kaks Hesekielisse (14:19–21) ja üks Leviticusse (26:25) – mõlemad tekstid moodustavad ka just selle vanatestamentliku konteksti, mis pakuvad olulisi allusioone Ilmutusraamatu tekstile.
Võibki järeldada, et kuigi salmis Ilm 6:8b on sõnal „surm“ pealtnäha üldisem tähendus, sisaldab see kindlasti endas ka „haigust“ või „katku“ ning midagi ei oleks valesti, kui tõlkida sisuliselt Hesekieliga samas rütmis: Surmale ja Surmavallale „anti meelevald veerandi üle ilmamaast – tappa mõõga ja nälja ja katku ning ilmamaa loomade läbi“. Kusjuures viide Hesekielile on ju nagunii üsna otseselt äratuntav. Tegemist on „troonil istuja“ ja „Talle viha“ apokalüptilise „vihapäevaga“ (Ilm 6:16j). Muide, eesti keelde „tuhkruna“ tõlgitud hobuse värv (tuhkjashall) on algtekstis pigem tuhkjasroheline või kollakasroheline (chlōros). Juba Hippokrates on kirjeldanud selle värviga haigeid inimesi, aga küllap see sobib ka surnute värviks.
Lõpetuseks
Kannatuste triaad „mõõk, nälg, katk“ esineb nii väljapool Piibli kanoonilist teksti kui ka hellenistlikus ja rooma kirjanduses. Seda on kasutatud Saalomoni oodides, sibüllide oraaklites, kuid ka muistsete ajaloolaste Hesiodose, Herodotose ning Cassius Dio teostes. Põhjus on ilmselt selle sõnatriaadi ilmekus nii sõdade kui epideemiate kirjeldamisel. Piibli kanoonilises ja deuterokanoonilises kirjanduses võib aimata aga küllalt selgeid traditsiooniloolisi juuri.
Võib ainult spekuleerida, missugune mõju oli deuteronomistlikul koolkonnal hilisematele juutlikele rühmitustele: variseridele, saduseridele, esseenidele, vaestele, õigetele, alandlikele ja vagadele. Tuleva Messia aega kujutleti mitmeti, kuid peamiselt oodati Kohtumõistjat, kes kehtestaks universaalse käsuseaduse ja sõnakuulelikkuse.
Tärkav kristlus nägi aga jumaliku kohtu täitumist Jeesuses, kes võttis ära „nende haigused ja tõved“ (Mt 8:17), vähemalt selles osas, mida tõlgendati Jahve karistusena: „tema vermete varal te olete saanud terveks“ (1Pt 2:24). Kuna kohus sündis ristil, siis ei saanud kannatuste triaad enam kohtukuulutuses olla Jumala karistuse arsenaliks. Viimse kohtupäeva kontseptsioongi liikus üha enam apokalüptilisse tulevikku ja tähelepanu keskendus ülendatud Kristuse olevikulisusele: „kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud“ (Jh 3:18). Seetõttu on ehk ka mõistetav, miks kannatuste triaadi ei ole uustestamentlikus kirjanduses kasutatud sellisel määral kui seda tehekase Heebrea Piiblis.
Kasutatud kirjandus: Aune, D. E. (1998) Revelation 6–16. Word Biblical Commentary 52B, Dallas; Beale, G. K. (1999) The book of Revelation: a commentary on the Greek text. Grand Rapids, MI; Carlisle, Cumbria; Charles, R. H. (1920) A critical and exegetical commentary on the Revelation of St John. (Vol. 1), Edinburgh; Levin, C. (2013) Vana Testament, Tartu; χλωρός – Arndt, W. et al. (2000) A Greek-English lexicon of the New Testament and other early Christian literature (3rd ed.), Chicago.
Ergo Naab on Uue Testamendi teadur
24. aprill 2020